sisseviskekiht

Jep, pärisel ka eksiteerib selline sõna. Ma ei  teadnud enne, aga kui Marek nii ütles, siis järelikult nii ka on (tegelikult ma guugeldasin ka).

Läheme siis nüüd asja juurde. Nädalavahetus oli selline pooltöine, ütleme nii. Laupäeval tundsin tohtutu väsimust. Plaanisin küll pärast hommikusöögi söömist oma risukapiga tegeleda, kuid silm vajus juba söögilaua taga kergelt kinni, seega kobisin voodisse tagasi. “Orange is the new black” seltsiks ja niimoodi see laupäev siis enam-vähem mööduski – ühe silmaga seriaali vaadates, teisega magades, siis kahe silmaga seriaali vaadates ja kahe silmaga magades. Eks mul ole muidu ka magades kaks silma, aga no saate aru küll, mida ma mõtlen. Marek oli laupäeval koolis ja kuna pesamuna oli ka voodi-seriaal-raamat-külmkapp-voodi režiimil, siis nii me koos ühes voodis vegeteerisime ja vaheldumisi silmi kinni-lahti liigutasime. Siiski – tuba ja saun said ikka köetud ja kassid toidetud, sest vastasel juhul oleks ma Uku kräunumisest kurdistunud. Ta oskab ikka ülinõudlik olla. Veidi tüütugi vahel, kuid mööduv faas, ütleb kogemus.

Pühapäeval tundsin end reipa ja väljapuhanunaa, tirisin riiuriided selga ning läksin õue Marekile seltsiks, kes garaaži koristas (mis sai ka puhtaks ja korda, olgu öeldud). Vaatas siis veidi murelikult lauahunnikut ja seejärel mind, ma vaatasin vastu. Oleksimegi sinna vahtima jäänud, aga käed sügelesid ja kaua sa vahid, külm hakkab. Paraku ei osanud ta mind koristustöödel kuidagi rakendada ning vihma tõttu ei saanud ka kapiga tegeleda. Ilmselt oleks koos minuga koristades ka 265 korda rohkem aega läinud, kui ma oleks iga lauajupi puhul küsinud, et a kuhu ma selle panen, a kuhu selle?! Mul kiskus suunurga juba veits kõveraks kuniks nägin kotte lubikrohviga. Oo,  ma võin ju vannituba krohvida! Elus pole krohvinud, aga no vabalt ju võin. Oma kodu, teen mis tahan, eks. Ja tegingi. Lühidalt – terve pühapäevase päeva veetsin vannituba krohvides. Esimene ämbritäis oli vaevaline, sest vaja oli katta ka aknapõsed ja igasugused servad ning ärgem unustagem, et ma polnud elus varem krohvinud + pilliroomatt on selline huvitav materjal ka. Torgib ja vigurdab veidi.  Suuremad pinnad läksid siiski juba ludinal ning töö käigus arenesid ka töövõtted ja ütleme nii, et ma olen põhimõtteliselt vist isegi veidi uhke enda üle? Täiega äge oli krohvida. Materjalina kasutasime Saviukumaja lubja aluskorohvi. Nagu nende kodulehel kirjaski, siis: “Lubikrohv sobib mitmesuguste pindade krohvimiseks nii sise- kui ka välistingimustes, sealhulgas vannitubades. Seda kasutatakse krohvimiseks täitekihina või robustse struktuuriga viimistluskihina.” Üldse oleme päris suured Saviukumaja toodete fännid. Marek kasutab oma töös praktiliselt ainult nende ahjusegusid. Savikrohv, mis läheb mujal ruumides seina, tuleb samuti neilt. Tulevikus ka Gekolakt, millega katame pliidi ja soemüüri ning ühe ahju. Kuna meie ettevõte on nende koostööpartner, siis rõõmustab muidugi ka võimalus saada tooteid veidi soodsamalt kui poest.

Ega selle sisseviskekihiga asi veel tegelikult ju lõpe. Kogu see kupatus tuleb veel viimistleda, millest räägin siis, kui sinnamaale jõuan. Teades meid, siis niipea ei pruugi see juhtuda.

Lõpuks mõned pildid ka!

PS! Päisepildil ei ole Mareki autoportree. Kuna krohvi sisse on rasket peeglit veidi raske paigaldada, on kinnitamise lihtsustamiseks ja kindlustamiseks seina pandud veekindlat vineeri, kuhu keegi on mingi viguri joonistanud. Et nagu vaataks peeglisse ja voila, selline face 😀

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: