remontika

 

Klišeed on mõnikord toredad. Ma praegu, muide, guugeldasin, kuidas seda sõna õigesti kasutada ning sain teada, et see tähendab veel midagi muud ka! Vaadake ise. No see selleks, aga SELLEKS, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada päris algusest ehk minu puhul perioodist, mil ma omal vabal tahtel kolisin üürikorterisse. Juhtus see 2016. aastal. Või siis pigem ei juhtunud, vaid ma ise valisin selle variandi, sest muud varianti nagu tol hetkel polnud ka. Igatahes saime me koos korterikaaslasega (kellest on tänaseks saanud mu abikaasa) üsna ruttu aru, et a) üürikorter jääb meie vajadustele kitsaks; b) me oleme täielikud maakad by default! Mina olen maal kasvanud, tema on maal kasvanud ja lisaks sellele olen ma kogu oma poolsunnitud linnavurleks olemise jooksul unistanud maal elamisest. See lihtsalt on minu olemuses ja selle vastu ei tasu võidelda. Nagu hallinevate juuste või kartulinina vastu. Need lihtsalt on. Loomulikult sai tol perioodil leitud paaaaalju erinevaid põhjendusi (valdavalt küll mitte minu poolt), miks mitte maale kolida. Ja ega ei leidnud ka kohta, kuhu kolida. Seega jäime linna tiksuma. Kui aga saabus hetk, mil kolisin oma kodust välja ning hülgasin oma sotsiaalse staatuse, otsustasin, et maksku mis maksab, mina teen oma unistuse teoks! Täielik vedamine, et sellest sai MEIE unistus, sest teist korda ma poleks seda janti üle elanud, mil surfad muudkui kinnisvaralehtedel ja kõik su valikud tehakse maha, sest no põhjuse leiab alati.

Ma ei tea, kas see üllatas mind või ei, aga seis kinnisvaraturul oli suhteliselt nigel. Ma arvan, et hakkasin otsima umbes novembris 2016. Niimoodi vaikselt diivanil salaja vaatasin ikka üht ja teist kuulutust kuni juba lõpuks koos vaatasime. Telekat meil polnud, seega mida muud sa hing ikka vaatad. Silma vaatasime ka ikka päris palju, a no ega see sulle elupaika otsi, eks. Mõnda kohta sai vaatamaski käidud, kuid ei tekkinud seda tunnet paraku kuskil. Ühel hetkel, kui olin samu ja samu kuulutusi korduvalt juba lapanud ning püüdnud mõnda neist omale tulutult sobivaks mõelda, ilmus vaatevälja üks majake umbes hektarilise krundiga. Asukohaks Liu küla Pärnumaal. No kuidas saab veel paremaks minna? Saab! Sest vot just selle onni me ostsimegi! Jajaa, laenuhaldur küsis mult ka, et te päriselt plaanite sinna elama minna või? Seal pole ju vett sees ja elektrikilp oleks peaaegu maakleri tapnud! Ma tundsin telefoni otsas ta meeleheidet, sest just tema pidi me projekti laenukomisjonis kaitsma. Mul paluti veel “tõestada”, et olen seda onni võimeline ka remontima ning puusalt ladusin meili summad, mida kavatsen sinna investeerida. Reaalselt ei huvitanud kedagi, kas mul need summad on või ei. Suuga teeme suure linna, ma ütleks, sest kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Elementaarne elutõde, ma ütleks. Mis ja kuidas ja kui palju see kõik maksma on läinud ning läheb – eks sellest võib ja ilmselt ka saabki edaspidi kirjutatud, kuid alustuseks teile imetlemiseks ja kadestamiseks mõned pildid olukorrast riigis umbes sel hetkel, kui meie selle kinnistu endale soetasime. Ok, meie tegime tehingu märtsis ja pildid on tehtud siiski varem, aga kevadel oli seal sama nunnu, ausõna! Tõe huvides olgu ka öeldud, et täna me seal veel alaliselt ei ela, sest…noh…põhimõtteliselt pole majast midagi järel, AGA sellest kõigest edaspidi!

PS! Kui on keegi, kes on piltide laadimisega wordpressi käpp, siis pliiiiis! palun võta ühendust, ma olen hädas!
Augusti_1Augusti_2Augusti_3

Advertisements

romantika aitab

Olen täheldanud, et mõnikord kui hing haige, aitab muusika tõsta sagedust ja vabastada emotsioone. Siiski ei kasuta ma seda “teraapiavormi” just eriti tihti. Küllap siis ei peagi, sest õiged asjad juhtuvad alati õigel ajal ja kõik, mida on vaja sundida, ei toimi. Minul vähemalt mitte. Et mitte pikalt heietama jääda, siis viimased kaks nädalat on mind paelunud üks lugu, mida esimest korda kuulsin tantsutunnis, kus tantsisime selle järgi batchatat. Jäi kummitama. Nädal möödus, ikka kummitas, ja kuigi ma laulja sain teada, siis lugu kohe ei leidnud. Järgmises tunnis, mis oli eile,  hakkasid juba sõnad pähe jääma, seega täna kasutasin vana head sõnade järgi googeldamist. Ja voila! oligi lugu leitud. Prince Royce ja “La Carretera”.  Ma polnud sellest hurmurist siiani mitte midagi kuulnud. Sellist muusikat ka ei kuula, aga selle loo rütm ja, ütleme siis nii, et vibe  puudutasid mind. Eilne päev oli raske ja õhtuks oli väga rõhutud tunne (tegelen ühe projektiga, mis on emotsionaalselt kurnav) ning täna seda lugu kuulates pisarad lihtsalt voolasid (see kosk pääses juba eile valla, muidugi). Tunnen end kergemana, enda peremehena ja võõrad energiad ning emotsioonid on maha raputatud. Ehk siis õigel ajal juhtunud õige asi? Head kuulamist!

 

Tartu, mu arm!

Tartu

Tartu on omal ajal armsaks saanud ja tänaseni omamoodi ka armsaks jäänud koht. “Omal ajal” tähendab helget tudengipõlve, mille finaalis ei väljunud ma sammaste alt  diplomiga, vaid hoopis pisut planeerimatult ja enneaegu ümara kõhukesega ning purjetasin lootusrikkalt abieluranda. Kuid ega üks ei välista ju teist.

Uue aasta esimesel reedel ärkasin üle pika aja taas selles mõnusmagusas linnas. Sedakorda koos kalli abikaasaga (paraku enam mitte see, kelle käevangus ma sealt lahkusin), kes Tartus aeg-ajalt tudeerimas käib. Mina hängisin niisama kaasas. Plaanid olid grandioossed ja nägid ette tihedat päevakava, aga läks nagu läks, sest vana tõde ju on, et inimesed teevad plaane, Jumal vaatab ja naerab.

Ööbimiskohaks valisime väga tudengiliku (on see üldse mingi väljend?) paiga ehk Tartu Downtown Hosteli. Seda eelkõige pragmaatilistel põhjustel, sest suurt midagi pakkuda selleks perioodiks enam ei olnud. Nii juhtub, kui ainult nädal aega enne sessiperioodi ööbimipaika  üritad leida. Kolmandal kursusel oleme ehk juba targemad… Asukoht oli jalapärane, st sain igale poole, kuhu vaja, liikuda jala. Sisu ei olnud õnneks üheski aspektis võrreldav omaaegse Bettoni ühikaga, kaugel sellest. Kõik mugavused olid olemas ja ma pole ka nii pirts, et kolme toa peale jagatav vannituba mind häiriks. Oli olemas korralik köök, mida me küll ei kasutanud (loe ülalt plaanid vs tegelikkus) ja väga mugavad voodid, ma ütleks. Ja ebamugavad voodid kaaluvad minu vanuses üles peaaegu et mistahes muu ebamugavuse.  Ok, double voodit loota oligi selgelt liiga palju, aga vana hea voodite kokku lükkamise nipp töötas ka päris kenasti. Hind kolme öö kohta kahele inimesele kokku 75 eurot. Võib rahule jääda küll.

Tartu2

Üsna optimistlikult olin  kodust kaasa haaranud ka käimiskepid, sest aega mul ju plaanide järgi pidi olema, mis see väike jalutuskäik siis teha on.

Tegin ära ka. Valisin kõndimiseks vana hea jõeäärse terviseraja ning ühtlasi avastasin, et EMÜ dendroparki on tehtud päris mitme-setme kilomeetri jagu terviseradasid. Jooksjaid/kõndijaid oli keset seda kena päist päeva teisigi ning üks krapsakas vanahärra ei pidanud paljuks ka jõudu soovida. Kulus ära, ma tänan! Naeratuse tõi ka suule.

Tartu oli, on ja ilmselt ka jääb üheks mu lemmiklinnaks. Paljude teiste kõrval. Nii mõnegi hea mõtte tõin sealt koju kaasa. Et kus kodu on? Noh, sellest edaspidi 🙂

 

 

 

sellest, mis on

Viimase aasta jooksul olen tabanud end korduvalt kasutamas lauset: “Sellest, mis on!”. Kontekstiks toidutegemine, sest iga kord, kui armas abikaasa küsis, et kust sa selle mõtte peale tulid või millest sa selle imemaitsva toidu kokku keerasid, kõlas vastus moreorless just niimoodi. Ennastki ajas lõpuks naerma. Ma ei oska lihtsalt retsepte järgida! Mulle kohe väga meeldib kokata sellest, mida kodus parasjagu on. Teinekord võib idee alguse saada vaid ühest näppu jäänud komponendist. Selle “retseptiga” pole ma veel puusse pannud 🙂

Tulles nüüd asja juurde – just sellest lausest hakkas minu peas ilmet võtma üks idee või siis projekt, siis teinegi, millised loodan järgneva kahe aasta jooksul teoks teha. Või mis loodan – kindlasti teen! Ainult et hetkel on vara veel sellelt kõigelt saladuseloori kergitada.

Just sellest, mis teoksil on, saab siit ka edaspidi lugeda ning postitus postituse haaval laotan teie ette laiali oma maailma. Põnevaid avastamisretki teile minu maailmas!

 

 

Blog at WordPress.com.

Up ↑